Meie võluril on kriimud silmad!

Meie võlur Kaidi võttis nädalaks aja maha. Ei, ma ei sõitnud kuskile soojale maale puhkama ega ei puhanud ka tööst. Ma täitsin oma kauaaegse unistuse – sain uued silmad!
Aastaid käisin prillidega, mille ühel hetkel vahetasin kontaktläätsede vastu. Järgmine häda, alati kuskile minnes pidin mõtlema, et kas ikka on kogu läätsede varustus kaasas. Üks häda ja viletsus, kui ikka ei näe.
Loomulikult olin ma mõelnud, et tahaksin ka ühel päeval näha oma lapsi, kõiki sõpru ja peret täiesti selgelt oma silmadega, mitte läbi prillide. Soovisin ka kogu maailma värve näha nii selgelt nagu näevad neid  inimesed, kes pole kunagi prille kandnud.
Selle aasta märtsi lõpus nägin KSA Silmakeskuse pakkumist tulla tasuta silma laseroperatsiooni uuringutele. Enam ei olnud vaja mõelda. See otsus oli siis juba tehtud, et nüüd tuleb nädalaks aeg maha võtta ja saada endale uued silmad.
8.aprilli keskpäval sain vastuse, et sobin kenasti edaspidi koos elama oma uute silmadega. Operatsiooniajaks oli määratud 14.aprill. Nädal veel ootust, et näha kõike ja kõiki selgelt. Nagu öeldakse ootajaaeg on ju pikk. Jana ikka uuris, et kas ma kardan või pabistan ka. Ausalt öeldes ei osanud ma midagi karta, sest KSA Silmakeskus ja kogu selle personal on ju Eesti parimad.
Operatsioonipäeva hommikul kammisin juuksed sirgu ja virgu ning läksin oma uutele silmadele vastu. Päev täis põnevust ja uusi emotsioone. Kogu protseduur ise käis kiiresti ja professionaalselt.
Jah, tablette pidin ma korraga neelama nii palju nagu ainult filmides olen näinud. Topsitäis tablette hommikusöögiks. Vaatasin siis veel oma vanade silmadega seda topsi ja ei suutnud ära imestada, kuidas ma need kõik alla suudan endale neelata. Suutsin ning suutsin ka ära võtta kõik need tabletid, mida operatsioonile järgnevatel päevadel pidin võtma, et kohaneda oma uue eluga.
Protseduuri kui selle enda juures aga ei olnudki midagi karta, sest see kestis ainult mõne minuti. Korraga oligi käes see koht, kus võisin operatsioonilaualt püsti tõusta ja vaadata enda selja taga olevaid numbreid. Ja seda oma uute silmadega. Maailm oli korraga nii selge ja värviline!
Sellel päeval said isegi lapsed ise endale söögi valmisatud. Küll pelmeenid, aga enda tehtud need on ju kõige maitsvamad. Tänu minu suurele operatsioonile, olid nad nii lahked ja pakkusid ka minule ühe pelmeeni. Küll nad hoolitsesid ema eest hästi. Varsti võin ju rannas oma uute silmadega laineid tagasi lükkama minna.
Ja nüüd hakkas alles huvitav aeg peale. Ootasin siis pikisilmi seda kolmandat päeva, mis pidi väidetavalt kõige hullem olema. Ei pidavat saama nii öelda teki altki välja, sest silmad on hellad ja ei kannata päevavalgust. Ühesõnaga kõige halvem päev. Ja see pidi olema reede.
Juba neljapäeva õhtul hakkas aga olemine mul väga halvaks minema. Silmad valutasid, kipitasid. Tunne oli selline nagu oleksin ära hakkinud korraga 10 kilo sibulat. Istusingi toas päikeseprillid ees ja tekk üle pea, ikka polnud hea. Ka see öö polnud kõige kergem. Sain hakkama!
Reede hommikul oli pilt mul väga udune ja juba tabasin end ka korraks mõttelt, aga mis siis kui mu uued silmad ei tahagi mulle tegelikult seda maailma nii värvilisena näidata. Ei, pole lihtsalt võimalik! Lugeda ma ei saanud, Facebookis teiste elusid uurida ka mitte, autoga ei lubatud ka sõitma minna ja teleka teen ma tavaliselt alles õhtul lahti.
Laupäeva hommikul oli pilt taas selge ja mitte üks kord polnud vaja kahelda, et olin teinud kõige parema otsuse oma elus nädalaks aeg maha võtta. Ja edasi läheb iga päevaga kõik selgemaks ja maailmas on nii palju toredat, mida oma uute silmadega avastada. Ka Elamusvõluri piknikud tunduvad palju värvilisemad!
Ma soovitan kõigile teile, kes te kaalute seda olulist otsust elus – tehke see ära, võtke aeg nädalaks maha, sest hea nägemisega on elu palju ilusam!